Vilistlase Keiu pilk Näpustuudiole

Enne Aila Näpustuudiosse minekut polnud mul aimugi, kuivõrd põnev käsitöö tegemine olla võib. Nagu kõigile näpuka lastele tavaks alustasin esmalt näpunuku õmblemisest. Sellele järgnesid käpiknukkude ja suuremate mänguasjade meisterdamised, kuniks teismeeas õmblesin endale juba riideid. Lisaks meeldis mulle pärlitest ehete ja sünnipäevakaartide kallal nokitseda.

Juhendajad võtsid lapsi vastu naerusui ning suhtusid meisterdajatesse kui headesse sõpradesse. Sealne pingevaba õhkkond soosis usinust ja loovust ning andis edasiseks eluks praktilisi oskusi. Hädavajalikud perenaise toimingud nagu kardinate või padjapüüride ümbertegemised ei valmista mulle vähimatki probleemi. Ka kostüümipidude jaoks meeldib mulle aksessuaare või rõivaid ise õmmelda.